Miks me läksime üle FSRS-ile

Iga hajutatud kordamise süsteem vastab ühele küsimusele: millal peaksin ma seda uuesti nägema?

Kui vastus on õige, kordad iga kirjet just enne, kui see ununeks — suurim meeldejäävus väikseima ajakuluga. Kui vastus on ühte pidi vale, raiskad tunde selle kordamisele, mida sa niigi tead. Kui teistpidi vale, ununeb materjal enne, kui see uuesti ette tuleb.

Umbes nelikümmend aastat vastas enamik rakendusi sellele küsimusele sama 1980. aastate algoritmi teisenditega. pimReader kasutab nüüd FSRS-i ja seda vahet tasub selgitada.

Vana viis: üks kõver kõige jaoks

Klassikalised ajastajad töötavad umbes nii: kui vastad kirjele õigesti, korrutatakse selle ajavahemik kindla teguriga. Kui vastad valesti, algab kõik otsast. Igal kaardil on „kerguse“ number, mis kõigub üles ja alla.

See toimib. See oli omal ajal päris läbimurre. Aga see eeldab midagi, mis ei ole tõsi: et kõik kirjed ununevad ühesuguse kõvera järgi.

Nii see ei ole. Sõna, mis on sinu emakeelega peaaegu ühesugune, ja ebareeglipärane tegusõna nelja tüvemuutusega ei kustu mälust ühtemoodi. Kui neid kohelda sama kordajaga, saab üks alaliselt liiga palju kordamisi ja teine liiga vähe.

Klassikalisel algoritmil on ka üks ebameeldiv veakoht, mille otsa inimesed pidevalt komistavad: kui vastad küpsele kaardile korra valesti, karistatakse selle kergusnumbrit nii rängalt, et see ei taastugi enam täielikult. Kaardid jäävad kinni sagedaste kordamiste ringi, mida nad ei vääri. Kogukonna antud nimi — „kerguse põrgu“ — ütleb, kui tavaline see on.

Uus viis: mudel iga kirje kohta

FSRS ehk Free Spaced Repetition Scheduler läheneb asjale teisiti. Ühe kordaja asemel modelleerib ta iga üksiku kirje kohta kolme asja:

• Meenutatavus — kui tõenäoliselt sa selle just praegu meelde tuletad
• Stabiilsus — kui aeglaselt see pärast õppimist ununeb
• Raskus — kui raske just see kirje sinu jaoks on

Iga kordamine uuendab seda mudelit. Seejärel valib ajastaja ajavahemiku nii, et järgmise kordamise ajaks oleks meenutamise tõenäosus soovitud tasemel.

Praktikas tähendab see, et kerged kirjed lähevad su teelt palju kiiremini eest ära ja päriselt rasked ei saa enam peitu pugeda.

Enamik inimesi näeb märgatavalt väiksemat päevakoormust sama või parema meeldejäävuse juures. See ei ole võlukunst — algoritm lihtsalt ei kuluta enam sinu aega kaartidele, mida sa tõestatult tead.

Mida sa päriselt näed

Ava kirje kordamiseks ja saad neli nuppu:

UUESTI · RASKE · HEA · LIHTNE

Igal nupul on oma ajavahemik — 5 min, 1 p, 2 p, 4 p. Need ei ole kaunistus. Täpselt see juhtubki, kui sa vajutad — arvutatuna just selle kirje ja sinu senise ajaloo põhjal.

Meie meelest on nende näitamine oluline. Ajastaja, mis oma arutluskäigu ära peidab, õpetab sind nuppe poolkogemata vajutama. Tagajärje näitamine paneb sind ausalt hindama ja ausad hinnangud ongi kogu mudeli sisend. Kõige rohkem saad oma graafikut parandada sellega, kui lõpetad „Hea“ vajutamise kaartidel, millega sa tegelikult kimpu jäid.

Lisaks on olemas edenemise liugur, kui tahad kirje olekut ise üle kirjutada — kasulik siis, kui tead, et miski on palju kindlam või palju nõrgem, kui algoritm praegu arvab.

Kas sa pead midagi tegema?

Ei. FSRS on vaikimisi sisse lülitatud. Olemasolevad kirjed säilitavad oma ajaloo ja edasi ajastatakse neid uue mudeli järgi.

Kui oled pimReaderit juba mõnda aega kasutanud, muutub kordamiste arv esimestel nädalatel, kuni mudel jõuab järele sellele, mida sa päriselt tead. Tavaliselt allapoole, sama meeldejäävuse juures.

Üks asi, mis loeb kõige rohkem

Ükskõik millist ajastajat sa kasutad, sisendiks on sinu ausus.

FSRS on parem unustamise mudel kui see, mis oli enne, ja valib ajavahemikud paremini. Aga modelleerida saab ta ainult neid hinnanguid, mille sa ise annad. Vajuta UUESTI, kui pidid kõvasti pingutama. Vajuta LIHTNE ainult siis, kui vastus tuli päriselt hetkega.

Tee nii ja algoritm hoolitseb ülejäänu eest — mis on lõppude lõpuks tema ainus mõte.